kolmapäev, 23. aprill 2014

11.04.2014
Kahjuks on elu näidanud, et kuidas iganes sa ka ei üritaks, raha lihtsalt ei hakka puu otsas kasvama ja kõik...kuna mul on aga täiesti ebaratsionaalne ja kohutavalt hea plaan veeta ka järgmine talv Aafrikas ja sel korral umbes poole pikem talv, tuleb minna vahepeal kuskile orjama, et raha teenida, sest kaua sa neid bingo pileteid osta jaksad onju. Aga ega orjamine võib ka tore olla, sest sel korral tähendab orjamine Hell Bay hotelli Scilly saartel Inglismaal, kus on valged liivarannad ja palmid ja üldse on see pildilt vaadates üks pradiisisaar...ja ei...ma tõesti ei tea päris täpselt, mida ma seal tegema hakkan. On üsna tõenäoline, et strippariks ei hakka ja mulle sellest teadmisest täiesti piisab.     

Aga tore ja sõbralik hotelli omanik Philip (mis viga on tore ja sõbralik olla, kui sulle terve faking saar kuulub) bronnis meile ilusasti esmaspäeva hommikuks praamipiletid. Meie ülesanne oli õigeks kellaajaks sadamas olla. Seega reedel sõitsime Tallinnasse Kaja juurde, kes meid hea paremaga kostitas (kui ma suureks ja rikkaks saan, võtan Kaja omale isiklikuks kokaks) ja koha leidis, kus öö veeta, sest hommikul kell 6 läks lennuk. Loomulikult jätkus juttu kauemaks ja uneaega jäi karmid poolteist tundi, millest polnud aga hullu midagi, sest pärast poole tunnist lendu Helsingisse saime lennujaamas 9 tundi järgmist lendu oodata ja tõenäoliselt maailma kõige ebamugavamatel toolitel õndsat und lasta. Selle pisikese nipi õppisin ma tegelikult Keenias ära. Kui oli vaja jälle Nairobisse sõita ja terve päeva bussis veeta, oli väga mõistlik valik terve öö ülal olla, et Nakurus omale paela kaela panna ei tahaks.

Edasi lendasime Londonisse, kus saime nendel vanadel headel maailma kõige ebamugavatel toolidel terve öö mööda saata, et hommikul bussiga 9 tundi sadamalinna Penzance’i sõita. Peale lennujaama WC-s hammaste pesemise ja bussi aknast nähtud lammaste lammaste ja veel kord lammaste mul eriti mälestusi pole, sest ma suutsin KÕIK lihtsalt maha magada. Penzance’i jõudes olin ma muidugi väsinud ja tige käkk ja valmis kõigil küüntega silmad peast välja kraapima, aga nad raisad on siis kõik nii viisakad ja sõbralikud, et mul jäi üle ainult omaette iseendaga kakelda.

14.04.2014
Praegu oleme juba praamil teel Scilly saartele. Inimesed on kõik sõbralikud ja chillid. Mingi tädi jalutab rahulikult mööda praami ringi tiss ripakil pudin tissi otsas teine pudin kättpidi lohinal järel, mingit probleemi pole. Elu on lill.

(pildid on telefoniga tehtud...no palun vabandust, aga ma pean veel enne veits orjama, kui jaksan kaamera osta)
ookean
...ja päike
St Mary saarel laaditi meid paatidesse ja viidi väiksematele saartele. Meid viidi Bryherile, kus elab ca 70 inimest
 



sillisime saare kivisel poolel








23.04.2014
Nädal saarel on möödas. Kohe alguses pandi tööle, mind ettekandjana, meli kööki. Päevad hakkavad hommikul vara, päeval on paus, mille me lihtsalt maha magame ja siis õhtuni. Suurt midagi rääkida pole...õhtuti tahaks jalad alt närida, aga kahjuks oleme selleks liiga väsinud.
Inimesed on nii toredad ja sõbralikud, et oksele ajab. See on täiesti ajuvaba. Nagu oleks surnud ja Stepfordi naistesse sattunud. Mitte KEEGI ei saa kogu aeg nii sõbralik ja tore olla...muidugi võib asi olla lihtsalt pisiasjas, et mulle ei meeldi inimesed.
Hetkel naudime vabu päevi. Eile näiteks magasime terve päeva ja vahtisime voodis telekat...ideaalne. Täna võtsime ennast kokku ja läksime mere äärde õlut jooma. Ja me olemegi sattunud mingile paradiisisaarele, kus kõik on toredad ja hotellikülastajad käivad ise hommikusöögiks kanalast mune korjamas.






saare keskus...ja põhimõtteliselt ainsad majad kogu saarel