Noroc!

Kui Vaimne Isa üks päev kurjalt pomisedes karavani tuli ja teatas, et niihuijaa bljäät, i’m going home, valdas mind selline imepisike kõikehõlmav tingimusteta rõõmutunne, sest enam hullemat karavaninaabrit ometi tulla ei saa. Loomulikult poleks ma saanud rohkem eksida, sest tuleb välja, et maailmas on inimesi, kes on sündides jõuga mööda maad lajatatud. Ainuke loogiline seletus meie karavaninaabrite saagale on fakt, et vastandid tõmbuvad ja me muutume ajaga ainult ägedamaks, millest tulenevalt on ainult loogiline, et me tõmbame igasugust sodi ligi. Kui Karu, nagu härra ise ennast nimetab, saabus ja hakkas Melile igale poole järgnema, arvasime oma naiivses tolerantsuses, et tegemist on lihtsalt vähe veidra inimeseloomaga. Kui Tropp nagu meie teda nimetame, hakkas pikki monolooge pidama pommide ehitamisest, inimeste tapmisest, asjade maha põletamisest ja relvade Inglismaale toimetamisest, tekkis meil pisike kahtlus, et ilmselt on siiski tegemist eksemplariga, kes ei peaks Inglismaal maasikaid korjama, vaid oma õnnetu elunatukese valgete seintega ümmarguses toas veetma. Ja kes rumal veel aru ei saanud, siis loomulikult on härra Karutropil must vöö karates. Enne, kui mu ema nüüd jõuab mulle meeleheitliku kõne teha soovitusega Karutropi õnnetu elunatukene une pealt lõpetada, tuleb ära mainida, et see omapärane eksemplar looduse huvitavast huumorisoonest reaalsuses kellelegi ohtlik ei ole. Tegemist on ühe ärahellitatud jupatsiga, kes on kogu oma elu vanaema seelikusaba all elanud ja ärkab öösel üles, et omale saia ketšupiga näost sisse ajades iga minutiga paar kilo puhast ilu juurde koguda. Minu treenimata silma, kuid elava kujutlusvõime hinnangul peab härra siin maksimaalselt paar nädalat vastu, sest aegluubis ennast liigutades ei saa just eriti palju tööd tehtud ning arvestades Tropi kommet kõiki ja kõike pidevalt kommenteerida, võib arvata, et murtud käed ei tule samuti töötempole just kasuks.

Vabal ajal oleme üldiselt kõvasti tööd teinud. Eilse õhtuga lõppes paarinädalane pausideta töömaraton ning kuna viisakas on asjad korrektselt lõpule viia, siis panime ka sellele maratonile korraliku punkti õlle ja ääretult halva Eesti, Rumeenia ja Bulgaaria muusika saatel. Jalg tatsus kõigil olenemata vanusest ja just siis, kui karavani põrand ähvardas selle elevandiparaadi all pillid kotti panna, ilmusid ukse vahele kaks unist ja kohutavalt tigedat silma, mis kogu prallele kriipsu peale tõmbasid, sest nagu välja tuleb, elab paari kilomeetri raadiuses inimesi, kes peavad hommikul tööle minema ja mingil hämaral põhjusel leidsid need inimesed vastupidiselt meile, et vali muusika kell kolm öösel ei ole üldse äge. Õhtut jäävad aga meenutama fotod ja paar videot tantsudebüüdist Macarena saatel, mida ma ilmselt mitte kunagi näha ei taha.

Ja kuna kõiki ilmselt kohutavalt huvitab, siis Roosal Elevandil läheb väga hästi.  

Päästeaktsioon: Roosa Elevant

Kui väikestele meestele natukene võimu anda, võib juhtuda, et see hakkab pähe. Näiteks on kirjutamata reegel, et supervisorid peaksid oma korjajaid võimalikult halvasti kohtlema nagu nad polekski inimesed, kelle tööta ilmselt kogu ettevõtmine seisma jääks. Nii keelati näiteks õunte hooldajatel töö ajal igasugune rääkimine ära ning kohaliku farmi manager teretab ainult neid inimesi, kellel marjakäru käes ei ole. Teise manageri jaoks on kõik inimesed fucking cuntid ja kui kellelgi kobisemist on, võib minna tagasi, kust ta tuli, sest järjekord olevat ukse taga. Muidugi seab ta suhtumise natukene kahtluse alla fakt, et pidevalt uuritakse, kas kellelgi on kuskil tuttavaid/sugulasi, kes tahaksid tööle tulla. Supervisor, kelle käe all mina ametit õppisin, käskis mul kogu aeg võimalikult kuri olla ja korjajatega suhtlemisel temast eeskuju võtta. Ma poleks muidugi iial ette kujutanud, et ühe pisikese tüdruku  suhtlemismaneer võibki olla pidev kõrvulukustav ja paksult sõimusõnu täis pikitud kriiskamine. See õrnahingeline olevus kuulub nende inimeste kategooriasse, kellega mitte tutvumine ilmselt laseks mul ka edaspidi rahulikult öösiti magada. Ma olen ise muidugi nii rebel, et teen oma tööd neiu soovitustele risti vastupidi, sest no mida sa lõugad inimeste peale, kes niikuinii sõnagi aru ei saa, mida sa neile ütled. Pealegi, kes mind tunneb, teab kui ääretult osav ma olen inimestega kuri olemises. Tõenäoliselt pakuks see vaatepilt rohkem nalja, kui asi väärt on.

mina niisama mõtlikult kaugusesse vaatamas

Tööpäevad algavad endiselt inimloomusele vastuvõetamatult vara. Samas, kui asjale positiivselt läheneda, siis isegi 8-tunnine tööpäev on lõunaks läbi. Positiivse poole varjukülg on masendav tõsiasi, et siin pole endiselt vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Kui inimesed koguvad oma reisidel näiteks t-särke ja postkaarte, siis mul koguneb vaikselt raamatukogu lugejakaarte. Ilusa ilmaga saab rannas käia, aga Inglismaa ilm on lihtsalt nii värdjas, et ta on päikseline ja soe, kui sa tööl oled ja kui tekib plaan randa minna, hakkab järgmise 10 minuti sees raudselt sadama. Jaanipäev iseenesest möödus väga põnevalt, nii ma polegi veel oma elus ühtegi jaanipäeva veetnud. Paar tüüpi, kellega siin on rohkem suheldud ja vana hea facebooki andmetel sõbraks saadud, viidi ära teise farmi. Poisid pakkisid oma kodinad kokku ja viisakad nagu me oleme, hakkasime neid ära saatma. Kuna siin eriti kedagi ei koti, kes kus midagi ootab või teeb, siis ärasaatmine kujunes suuremahuliseks transpordi ootamiseks. Istusime karavani trepi peal ja kirusime autojuhti, kes kõigest 6 tundi hiljaks jäi. Selle ajaga oleks võinud ilmselt paar lõket ära põletada, kuid vähemalt oli ilm päikest täis ja oluliselt soojem kui 12 kraadi.

Mõni hommik oleks veel taskulampi vaja, et tööd tegema hakata

Kontorilaud

vabatahtlikult enam maasikaid ei sööks

Üks päev käisime linnas ja keegi värdjas oli roosa elevandi ringteele vedelema jätnud. Kes jätab ROOSA ELEVANDI ilma kätte? Mille peale Mel surma trotsides ja liikluses kaost tekitades läks ja vaese looma ära päästis. Nüüd istub ta uhkes üksinduses karavani diivanil ja ootab, millal ma ta ära pesen.

Lontkõrv

Lõpuks käis pesus ära