Hoolimata minu ääretust ja tingimusteta armastusest laste
vastu, siis peotäis pudinaid, kes isegi parima tahtmise juures ei hooli karvavõrdki
oma enneaegselt vananevate ema ja isa mannetutest katsetest neid vähegi
inimesele omasel moel käituma panna, ei ole päris minu jaoks. Ilmselt ei aita
kaasa ka pisiasi, et mingil hämaral põhjusel need vaevatud vanemad paistavad
olevat arvamusel, et teenindaja ülesanne on ka nende väikestele koletistele
lapsehoidjat mängida. Õnneks polnud me sinna kinni naelutatud ja otsisime uue
koha.
Vana koha ja uue koha vahepeal veetsime aega Londonis,
tantsisime Primrose Hillil polkat, laulsime metroos Jaanipäeva ja ilmselt
tegime veel ühte-teist, mille üle meie vanemad just uhkust ei tunneks. Üks päev
mängisime turiste ka, kuid tuleb tunnistada, et selles vallas oleme me täiesti
kohutavad. Peale selle, et me suutsime suure surma peale umbes kolm pilti
klõpsida, lasi Mel oma rahakoti ära varastada ja suurest kurvastusest
lõpetasime õhtu pargis viina juues ja küpsist süües.
 |
| Turistikas vol 1 |
 |
| Turistikas vol 2 |
 |
| Turistikas vol 3 |
Uus koht on põllumajandusettevõte Canterburys. Hetkeseisuga
oleme Meliga mõlemad supervisorid maasikapõllul ehk siis vaatame, et teised
tööks teeks, mis pole üldse nii kerge ülesanne, sest kes oleks võinud arvata, et
Inglismaal võivad tööl teatud takistused tekkida, kui sa ainult inglise keelt
räägid. Seltskond on kirju...lätlased, leedukad, rumeenlased, bulgaarlased,
poolakad jne.
Me jagame oma elamist ühe leedukaga. Härra on täiesti omaette
vaatamisväärsus. Kui keegi arvab (ja keegi kindlasti arvab), et mind on lapsena
pea peale kukutatud, siis see eksemplar on ehe näide, et oleks võinud oluliselt
hullemini minna. Alustades faktist, et ta ei saa põhimõtteliselt mitte
millegagi hakkama ja lõpetades kurva tõsiasjaga, et ta ise peab ennast kõige
osavamaks ja targemaks inimeseloomaks siinpool ekvaatorit...tegelikult mõlemal
pool ekvaatorit, sest raibe on ka üks suurimaid rassiste, keda ma kunagi
kohanud olen ja kuigi ma olen inimeste vaadete osas võrdlemisi tolerantne, siis
tema omad tekitavad minus soovi talle tooliga mööda piilumist virutada. Õnneks ei
pea ma ta pikki monolooge, miks aafriklased ahvidega sarnanevad, väga palju
kuulama, sest nagu aeg on näidanud, armastab ta eelkõige iseendaga vestelda,
sealjuures on ta veel nii hämmastav isiksus, et teeb iseendale nalja ja naerab
oma nalja üle hüsteeriliselt uhkes üksinduses. Me kutsume teda hellitavalt
Vaimseks Isaks.
Inimesi on siia sattunud igasuguseid, enamjaolt on kõik
toredad ja nalja saab. Vabadel õhtutel juuakse õlut, süüakse võileibu ning
visatakse väike tantsulka meie kõrvadele väga veidra, kuid ääretult
kaasahaarava viisi saatel. Muresid pole ja elu on lill.
 |
| kohalik õunaaed |
Ja, et
kõik ikka teaksid, siis Kaja ja Tanel tootsid vahepeal ühe eriti erakordse
pisikese pudina...
 |
| ...pudinal on iseloomu |
 |
| Kahjuks näen ma pudinat alles siis, kui ta ilmselt juba iseseisvalt ringi käkib. Pildil on näha varaseid "isalt tütrele" hetki ehk Tanel õpetab Kärdile, milline tädi Kaie välja näeb...ega väga suurt erinevust ei olegi |
