laupäev, 5. juuli 2014

Noroc!

Kui Vaimne Isa üks päev kurjalt pomisedes karavani tuli ja teatas, et niihuijaa bljäät, i’m going home, valdas mind selline imepisike kõikehõlmav tingimusteta rõõmutunne, sest enam hullemat karavaninaabrit ometi tulla ei saa. Loomulikult poleks ma saanud rohkem eksida, sest tuleb välja, et maailmas on inimesi, kes on sündides jõuga mööda maad lajatatud. Ainuke loogiline seletus meie karavaninaabrite saagale on fakt, et vastandid tõmbuvad ja me muutume ajaga ainult ägedamaks, millest tulenevalt on ainult loogiline, et me tõmbame igasugust sodi ligi. Kui Karu, nagu härra ise ennast nimetab, saabus ja hakkas Melile igale poole järgnema, arvasime oma naiivses tolerantsuses, et tegemist on lihtsalt vähe veidra inimeseloomaga. Kui Tropp nagu meie teda nimetame, hakkas pikki monolooge pidama pommide ehitamisest, inimeste tapmisest, asjade maha põletamisest ja relvade Inglismaale toimetamisest, tekkis meil pisike kahtlus, et ilmselt on siiski tegemist eksemplariga, kes ei peaks Inglismaal maasikaid korjama, vaid oma õnnetu elunatukese valgete seintega ümmarguses toas veetma. Ja kes rumal veel aru ei saanud, siis loomulikult on härra Karutropil must vöö karates. Enne, kui mu ema nüüd jõuab mulle meeleheitliku kõne teha soovitusega Karutropi õnnetu elunatukene une pealt lõpetada, tuleb ära mainida, et see omapärane eksemplar looduse huvitavast huumorisoonest reaalsuses kellelegi ohtlik ei ole. Tegemist on ühe ärahellitatud jupatsiga, kes on kogu oma elu vanaema seelikusaba all elanud ja ärkab öösel üles, et omale saia ketšupiga näost sisse ajades iga minutiga paar kilo puhast ilu juurde koguda. Minu treenimata silma, kuid elava kujutlusvõime hinnangul peab härra siin maksimaalselt paar nädalat vastu, sest aegluubis ennast liigutades ei saa just eriti palju tööd tehtud ning arvestades Tropi kommet kõiki ja kõike pidevalt kommenteerida, võib arvata, et murtud käed ei tule samuti töötempole just kasuks.

Vabal ajal oleme üldiselt kõvasti tööd teinud. Eilse õhtuga lõppes paarinädalane pausideta töömaraton ning kuna viisakas on asjad korrektselt lõpule viia, siis panime ka sellele maratonile korraliku punkti õlle ja ääretult halva Eesti, Rumeenia ja Bulgaaria muusika saatel. Jalg tatsus kõigil olenemata vanusest ja just siis, kui karavani põrand ähvardas selle elevandiparaadi all pillid kotti panna, ilmusid ukse vahele kaks unist ja kohutavalt tigedat silma, mis kogu prallele kriipsu peale tõmbasid, sest nagu välja tuleb, elab paari kilomeetri raadiuses inimesi, kes peavad hommikul tööle minema ja mingil hämaral põhjusel leidsid need inimesed vastupidiselt meile, et vali muusika kell kolm öösel ei ole üldse äge. Õhtut jäävad aga meenutama fotod ja paar videot tantsudebüüdist Macarena saatel, mida ma ilmselt mitte kunagi näha ei taha.


Ja kuna kõiki ilmselt kohutavalt huvitab, siis Roosal Elevandil läheb väga hästi.  

kolmapäev, 2. juuli 2014

Päästeaktsioon: Roosa Elevant

Kui väikestele meestele natukene võimu anda, võib juhtuda, et see hakkab pähe. Näiteks on kirjutamata reegel, et supervisorid peaksid oma korjajaid võimalikult halvasti kohtlema nagu nad polekski inimesed, kelle tööta ilmselt kogu ettevõtmine seisma jääks. Nii keelati näiteks õunte hooldajatel töö ajal igasugune rääkimine ära ning kohaliku farmi manager teretab ainult neid inimesi, kellel marjakäru käes ei ole. Teise manageri jaoks on kõik inimesed fucking cuntid ja kui kellelgi kobisemist on, võib minna tagasi, kust ta tuli, sest järjekord olevat ukse taga. Muidugi seab ta suhtumise natukene kahtluse alla fakt, et pidevalt uuritakse, kas kellelgi on kuskil tuttavaid/sugulasi, kes tahaksid tööle tulla. Supervisor, kelle käe all mina ametit õppisin, käskis mul kogu aeg võimalikult kuri olla ja korjajatega suhtlemisel temast eeskuju võtta. Ma poleks muidugi iial ette kujutanud, et ühe pisikese tüdruku  suhtlemismaneer võibki olla pidev kõrvulukustav ja paksult sõimusõnu täis pikitud kriiskamine. See õrnahingeline olevus kuulub nende inimeste kategooriasse, kellega mitte tutvumine ilmselt laseks mul ka edaspidi rahulikult öösiti magada. Ma olen ise muidugi nii rebel, et teen oma tööd neiu soovitustele risti vastupidi, sest no mida sa lõugad inimeste peale, kes niikuinii sõnagi aru ei saa, mida sa neile ütled. Pealegi, kes mind tunneb, teab kui ääretult osav ma olen inimestega kuri olemises. Tõenäoliselt pakuks see vaatepilt rohkem nalja, kui asi väärt on.

mina niisama mõtlikult kaugusesse vaatamas

Tööpäevad algavad endiselt inimloomusele vastuvõetamatult vara. Samas, kui asjale positiivselt läheneda, siis isegi 8-tunnine tööpäev on lõunaks läbi. Positiivse poole varjukülg on masendav tõsiasi, et siin pole endiselt vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Kui inimesed koguvad oma reisidel näiteks t-särke ja postkaarte, siis mul koguneb vaikselt raamatukogu lugejakaarte. Ilusa ilmaga saab rannas käia, aga Inglismaa ilm on lihtsalt nii värdjas, et ta on päikseline ja soe, kui sa tööl oled ja kui tekib plaan randa minna, hakkab järgmise 10 minuti sees raudselt sadama. Jaanipäev iseenesest möödus väga põnevalt, nii ma polegi veel oma elus ühtegi jaanipäeva veetnud. Paar tüüpi, kellega siin on rohkem suheldud ja vana hea facebooki andmetel sõbraks saadud, viidi ära teise farmi. Poisid pakkisid oma kodinad kokku ja viisakad nagu me oleme, hakkasime neid ära saatma. Kuna siin eriti kedagi ei koti, kes kus midagi ootab või teeb, siis ärasaatmine kujunes suuremahuliseks transpordi ootamiseks. Istusime karavani trepi peal ja kirusime autojuhti, kes kõigest 6 tundi hiljaks jäi. Selle ajaga oleks võinud ilmselt paar lõket ära põletada, kuid vähemalt oli ilm päikest täis ja oluliselt soojem kui 12 kraadi.



Mõni hommik oleks veel taskulampi vaja, et tööd tegema hakata

Kontorilaud


vabatahtlikult enam maasikaid ei sööks

Üks päev käisime linnas ja keegi värdjas oli roosa elevandi ringteele vedelema jätnud. Kes jätab ROOSA ELEVANDI ilma kätte? Mille peale Mel surma trotsides ja liikluses kaost tekitades läks ja vaese looma ära päästis. Nüüd istub ta uhkes üksinduses karavani diivanil ja ootab, millal ma ta ära pesen.

Lontkõrv

Lõpuks käis pesus ära


kolmapäev, 4. juuni 2014

Plaanide muutus...

Hoolimata minu ääretust ja tingimusteta armastusest laste vastu, siis peotäis pudinaid, kes isegi parima tahtmise juures ei hooli karvavõrdki oma enneaegselt vananevate ema ja isa mannetutest katsetest neid vähegi inimesele omasel moel käituma panna, ei ole päris minu jaoks. Ilmselt ei aita kaasa ka pisiasi, et mingil hämaral põhjusel need vaevatud vanemad paistavad olevat arvamusel, et teenindaja ülesanne on ka nende väikestele koletistele lapsehoidjat mängida. Õnneks polnud me sinna kinni naelutatud ja otsisime uue koha.

Vana koha ja uue koha vahepeal veetsime aega Londonis, tantsisime Primrose Hillil polkat, laulsime metroos Jaanipäeva ja ilmselt tegime veel ühte-teist, mille üle meie vanemad just uhkust ei tunneks. Üks päev mängisime turiste ka, kuid tuleb tunnistada, et selles vallas oleme me täiesti kohutavad. Peale selle, et me suutsime suure surma peale umbes kolm pilti klõpsida, lasi Mel oma rahakoti ära varastada ja suurest kurvastusest lõpetasime õhtu pargis viina juues ja küpsist süües.

Turistikas vol 1

Turistikas vol 2

Turistikas vol 3
Uus koht on põllumajandusettevõte Canterburys. Hetkeseisuga oleme Meliga mõlemad supervisorid maasikapõllul ehk siis vaatame, et teised tööks teeks, mis pole üldse nii kerge ülesanne, sest kes oleks  võinud arvata, et Inglismaal võivad tööl teatud takistused tekkida, kui sa ainult inglise keelt räägid. Seltskond on kirju...lätlased, leedukad, rumeenlased, bulgaarlased, poolakad jne.

Me jagame oma elamist ühe leedukaga. Härra on täiesti omaette vaatamisväärsus. Kui keegi arvab (ja keegi kindlasti arvab), et mind on lapsena pea peale kukutatud, siis see eksemplar on ehe näide, et oleks võinud oluliselt hullemini minna. Alustades faktist, et ta ei saa põhimõtteliselt mitte millegagi hakkama ja lõpetades kurva tõsiasjaga, et ta ise peab ennast kõige osavamaks ja targemaks inimeseloomaks siinpool ekvaatorit...tegelikult mõlemal pool ekvaatorit, sest raibe on ka üks suurimaid rassiste, keda ma kunagi kohanud olen ja kuigi ma olen inimeste vaadete osas võrdlemisi tolerantne, siis tema omad tekitavad minus soovi talle tooliga mööda piilumist virutada. Õnneks ei pea ma ta pikki monolooge, miks aafriklased ahvidega sarnanevad, väga palju kuulama, sest nagu aeg on näidanud, armastab ta eelkõige iseendaga vestelda, sealjuures on ta veel nii hämmastav isiksus, et teeb iseendale nalja ja naerab oma nalja üle hüsteeriliselt uhkes üksinduses. Me kutsume teda hellitavalt Vaimseks Isaks.


Inimesi on siia sattunud igasuguseid, enamjaolt on kõik toredad ja nalja saab. Vabadel õhtutel juuakse õlut, süüakse võileibu ning visatakse väike tantsulka meie kõrvadele väga veidra, kuid ääretult kaasahaarava viisi saatel. Muresid pole ja elu on lill. 



kohalik õunaaed





Ja, et kõik ikka teaksid, siis Kaja ja Tanel tootsid vahepeal ühe eriti erakordse pisikese pudina...
...pudinal on iseloomu

Kahjuks näen ma pudinat alles siis, kui ta ilmselt juba iseseisvalt ringi käkib. Pildil on näha varaseid "isalt tütrele" hetki ehk Tanel õpetab Kärdile, milline tädi Kaie välja näeb...ega väga suurt erinevust ei olegi

kolmapäev, 23. aprill 2014

11.04.2014
Kahjuks on elu näidanud, et kuidas iganes sa ka ei üritaks, raha lihtsalt ei hakka puu otsas kasvama ja kõik...kuna mul on aga täiesti ebaratsionaalne ja kohutavalt hea plaan veeta ka järgmine talv Aafrikas ja sel korral umbes poole pikem talv, tuleb minna vahepeal kuskile orjama, et raha teenida, sest kaua sa neid bingo pileteid osta jaksad onju. Aga ega orjamine võib ka tore olla, sest sel korral tähendab orjamine Hell Bay hotelli Scilly saartel Inglismaal, kus on valged liivarannad ja palmid ja üldse on see pildilt vaadates üks pradiisisaar...ja ei...ma tõesti ei tea päris täpselt, mida ma seal tegema hakkan. On üsna tõenäoline, et strippariks ei hakka ja mulle sellest teadmisest täiesti piisab.     

Aga tore ja sõbralik hotelli omanik Philip (mis viga on tore ja sõbralik olla, kui sulle terve faking saar kuulub) bronnis meile ilusasti esmaspäeva hommikuks praamipiletid. Meie ülesanne oli õigeks kellaajaks sadamas olla. Seega reedel sõitsime Tallinnasse Kaja juurde, kes meid hea paremaga kostitas (kui ma suureks ja rikkaks saan, võtan Kaja omale isiklikuks kokaks) ja koha leidis, kus öö veeta, sest hommikul kell 6 läks lennuk. Loomulikult jätkus juttu kauemaks ja uneaega jäi karmid poolteist tundi, millest polnud aga hullu midagi, sest pärast poole tunnist lendu Helsingisse saime lennujaamas 9 tundi järgmist lendu oodata ja tõenäoliselt maailma kõige ebamugavamatel toolitel õndsat und lasta. Selle pisikese nipi õppisin ma tegelikult Keenias ära. Kui oli vaja jälle Nairobisse sõita ja terve päeva bussis veeta, oli väga mõistlik valik terve öö ülal olla, et Nakurus omale paela kaela panna ei tahaks.

Edasi lendasime Londonisse, kus saime nendel vanadel headel maailma kõige ebamugavatel toolidel terve öö mööda saata, et hommikul bussiga 9 tundi sadamalinna Penzance’i sõita. Peale lennujaama WC-s hammaste pesemise ja bussi aknast nähtud lammaste lammaste ja veel kord lammaste mul eriti mälestusi pole, sest ma suutsin KÕIK lihtsalt maha magada. Penzance’i jõudes olin ma muidugi väsinud ja tige käkk ja valmis kõigil küüntega silmad peast välja kraapima, aga nad raisad on siis kõik nii viisakad ja sõbralikud, et mul jäi üle ainult omaette iseendaga kakelda.

14.04.2014
Praegu oleme juba praamil teel Scilly saartele. Inimesed on kõik sõbralikud ja chillid. Mingi tädi jalutab rahulikult mööda praami ringi tiss ripakil pudin tissi otsas teine pudin kättpidi lohinal järel, mingit probleemi pole. Elu on lill.

(pildid on telefoniga tehtud...no palun vabandust, aga ma pean veel enne veits orjama, kui jaksan kaamera osta)
ookean
...ja päike
St Mary saarel laaditi meid paatidesse ja viidi väiksematele saartele. Meid viidi Bryherile, kus elab ca 70 inimest
 



sillisime saare kivisel poolel








23.04.2014
Nädal saarel on möödas. Kohe alguses pandi tööle, mind ettekandjana, meli kööki. Päevad hakkavad hommikul vara, päeval on paus, mille me lihtsalt maha magame ja siis õhtuni. Suurt midagi rääkida pole...õhtuti tahaks jalad alt närida, aga kahjuks oleme selleks liiga väsinud.
Inimesed on nii toredad ja sõbralikud, et oksele ajab. See on täiesti ajuvaba. Nagu oleks surnud ja Stepfordi naistesse sattunud. Mitte KEEGI ei saa kogu aeg nii sõbralik ja tore olla...muidugi võib asi olla lihtsalt pisiasjas, et mulle ei meeldi inimesed.
Hetkel naudime vabu päevi. Eile näiteks magasime terve päeva ja vahtisime voodis telekat...ideaalne. Täna võtsime ennast kokku ja läksime mere äärde õlut jooma. Ja me olemegi sattunud mingile paradiisisaarele, kus kõik on toredad ja hotellikülastajad käivad ise hommikusöögiks kanalast mune korjamas.






saare keskus...ja põhimõtteliselt ainsad majad kogu saarel