Päästeaktsioon: Roosa Elevant

Kui väikestele meestele natukene võimu anda, võib juhtuda, et see hakkab pähe. Näiteks on kirjutamata reegel, et supervisorid peaksid oma korjajaid võimalikult halvasti kohtlema nagu nad polekski inimesed, kelle tööta ilmselt kogu ettevõtmine seisma jääks. Nii keelati näiteks õunte hooldajatel töö ajal igasugune rääkimine ära ning kohaliku farmi manager teretab ainult neid inimesi, kellel marjakäru käes ei ole. Teise manageri jaoks on kõik inimesed fucking cuntid ja kui kellelgi kobisemist on, võib minna tagasi, kust ta tuli, sest järjekord olevat ukse taga. Muidugi seab ta suhtumise natukene kahtluse alla fakt, et pidevalt uuritakse, kas kellelgi on kuskil tuttavaid/sugulasi, kes tahaksid tööle tulla. Supervisor, kelle käe all mina ametit õppisin, käskis mul kogu aeg võimalikult kuri olla ja korjajatega suhtlemisel temast eeskuju võtta. Ma poleks muidugi iial ette kujutanud, et ühe pisikese tüdruku  suhtlemismaneer võibki olla pidev kõrvulukustav ja paksult sõimusõnu täis pikitud kriiskamine. See õrnahingeline olevus kuulub nende inimeste kategooriasse, kellega mitte tutvumine ilmselt laseks mul ka edaspidi rahulikult öösiti magada. Ma olen ise muidugi nii rebel, et teen oma tööd neiu soovitustele risti vastupidi, sest no mida sa lõugad inimeste peale, kes niikuinii sõnagi aru ei saa, mida sa neile ütled. Pealegi, kes mind tunneb, teab kui ääretult osav ma olen inimestega kuri olemises. Tõenäoliselt pakuks see vaatepilt rohkem nalja, kui asi väärt on.

mina niisama mõtlikult kaugusesse vaatamas

Tööpäevad algavad endiselt inimloomusele vastuvõetamatult vara. Samas, kui asjale positiivselt läheneda, siis isegi 8-tunnine tööpäev on lõunaks läbi. Positiivse poole varjukülg on masendav tõsiasi, et siin pole endiselt vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Kui inimesed koguvad oma reisidel näiteks t-särke ja postkaarte, siis mul koguneb vaikselt raamatukogu lugejakaarte. Ilusa ilmaga saab rannas käia, aga Inglismaa ilm on lihtsalt nii värdjas, et ta on päikseline ja soe, kui sa tööl oled ja kui tekib plaan randa minna, hakkab järgmise 10 minuti sees raudselt sadama. Jaanipäev iseenesest möödus väga põnevalt, nii ma polegi veel oma elus ühtegi jaanipäeva veetnud. Paar tüüpi, kellega siin on rohkem suheldud ja vana hea facebooki andmetel sõbraks saadud, viidi ära teise farmi. Poisid pakkisid oma kodinad kokku ja viisakad nagu me oleme, hakkasime neid ära saatma. Kuna siin eriti kedagi ei koti, kes kus midagi ootab või teeb, siis ärasaatmine kujunes suuremahuliseks transpordi ootamiseks. Istusime karavani trepi peal ja kirusime autojuhti, kes kõigest 6 tundi hiljaks jäi. Selle ajaga oleks võinud ilmselt paar lõket ära põletada, kuid vähemalt oli ilm päikest täis ja oluliselt soojem kui 12 kraadi.

Mõni hommik oleks veel taskulampi vaja, et tööd tegema hakata

Kontorilaud

vabatahtlikult enam maasikaid ei sööks

Üks päev käisime linnas ja keegi värdjas oli roosa elevandi ringteele vedelema jätnud. Kes jätab ROOSA ELEVANDI ilma kätte? Mille peale Mel surma trotsides ja liikluses kaost tekitades läks ja vaese looma ära päästis. Nüüd istub ta uhkes üksinduses karavani diivanil ja ootab, millal ma ta ära pesen.

Lontkõrv

Lõpuks käis pesus ära