Noroc!

Kui Vaimne Isa üks päev kurjalt pomisedes karavani tuli ja teatas, et niihuijaa bljäät, i’m going home, valdas mind selline imepisike kõikehõlmav tingimusteta rõõmutunne, sest enam hullemat karavaninaabrit ometi tulla ei saa. Loomulikult poleks ma saanud rohkem eksida, sest tuleb välja, et maailmas on inimesi, kes on sündides jõuga mööda maad lajatatud. Ainuke loogiline seletus meie karavaninaabrite saagale on fakt, et vastandid tõmbuvad ja me muutume ajaga ainult ägedamaks, millest tulenevalt on ainult loogiline, et me tõmbame igasugust sodi ligi. Kui Karu, nagu härra ise ennast nimetab, saabus ja hakkas Melile igale poole järgnema, arvasime oma naiivses tolerantsuses, et tegemist on lihtsalt vähe veidra inimeseloomaga. Kui Tropp nagu meie teda nimetame, hakkas pikki monolooge pidama pommide ehitamisest, inimeste tapmisest, asjade maha põletamisest ja relvade Inglismaale toimetamisest, tekkis meil pisike kahtlus, et ilmselt on siiski tegemist eksemplariga, kes ei peaks Inglismaal maasikaid korjama, vaid oma õnnetu elunatukese valgete seintega ümmarguses toas veetma. Ja kes rumal veel aru ei saanud, siis loomulikult on härra Karutropil must vöö karates. Enne, kui mu ema nüüd jõuab mulle meeleheitliku kõne teha soovitusega Karutropi õnnetu elunatukene une pealt lõpetada, tuleb ära mainida, et see omapärane eksemplar looduse huvitavast huumorisoonest reaalsuses kellelegi ohtlik ei ole. Tegemist on ühe ärahellitatud jupatsiga, kes on kogu oma elu vanaema seelikusaba all elanud ja ärkab öösel üles, et omale saia ketšupiga näost sisse ajades iga minutiga paar kilo puhast ilu juurde koguda. Minu treenimata silma, kuid elava kujutlusvõime hinnangul peab härra siin maksimaalselt paar nädalat vastu, sest aegluubis ennast liigutades ei saa just eriti palju tööd tehtud ning arvestades Tropi kommet kõiki ja kõike pidevalt kommenteerida, võib arvata, et murtud käed ei tule samuti töötempole just kasuks.

Vabal ajal oleme üldiselt kõvasti tööd teinud. Eilse õhtuga lõppes paarinädalane pausideta töömaraton ning kuna viisakas on asjad korrektselt lõpule viia, siis panime ka sellele maratonile korraliku punkti õlle ja ääretult halva Eesti, Rumeenia ja Bulgaaria muusika saatel. Jalg tatsus kõigil olenemata vanusest ja just siis, kui karavani põrand ähvardas selle elevandiparaadi all pillid kotti panna, ilmusid ukse vahele kaks unist ja kohutavalt tigedat silma, mis kogu prallele kriipsu peale tõmbasid, sest nagu välja tuleb, elab paari kilomeetri raadiuses inimesi, kes peavad hommikul tööle minema ja mingil hämaral põhjusel leidsid need inimesed vastupidiselt meile, et vali muusika kell kolm öösel ei ole üldse äge. Õhtut jäävad aga meenutama fotod ja paar videot tantsudebüüdist Macarena saatel, mida ma ilmselt mitte kunagi näha ei taha.

Ja kuna kõiki ilmselt kohutavalt huvitab, siis Roosal Elevandil läheb väga hästi.